Eakatele

20% üle 65-aastastest ning vähemalt pooled hooldusasutuses elavad inimesed Eestis kannatavad uriinipidamatuse all.

Eakate uriinipidamatuses tõusevad esikohale kesknärvisüsteemist tingitud põhjused. Siiski tuleks osata leida ka võimalikke muid uriinipidamatust esile kutsuvaid põhjusi, näiteks ebasobivad ravimid. Uriinipidamatus võib olla tingitud ka muudest haigustest ning see võib olla otsustavaks põhjuseks patsiendi suunamisel hooldusasutusse. Uriinipidamatus halvendab vanurite elukvaliteeti olulisel määral.

Vanurite urineerimishäirete sagedust võivad põhjustada ka:
*Vananemisega kaasnevad muutused: neerude kontsentratsioonivõime vähenemine; kusepõie mahu vähenemine; detruusorlihase funktsiooni vähenemine (residuaaluriini hulk suureneb); anatoomilise muutused vaagnapõhjas (atroofia, eesnäärme suurenemine).
*Erinevad haigused: Kesknärvisüsteemi haigused, näiteks deliirium, dementsus, ajuhalvatused jne.; infektsioonid; kõhukinnisus.
*Samuti ka ravimid (näiteks diureetikumid); invasiivsed protseduurid ja lõikused; normaalse urineerimise takistused (immobiliteet jne.).
*Peale vanuseliste muutuste organismis, soodustab pidamatuse arenemist ka stressiseisund.

Uriinipidamatust võivad mõjutada ka keskkonnategurid: WC võib olla kaugel, mistõttu inimene ei jõua sinna õigeks ajaks või ei leia mäluhäiretega inimene WC-d üles. Selle lahendamiseks tuleb näiteks muuta hoolduskeskkonda.

Kahjuks paljud uriinipidamatuse all kannatavad eakad inimesed ei otsi kunagi abi ega küsi nõu, sest peavad intiimsete probleemide käsitlemist sageli piinlikuks. Nad ei teadvusta probleemi piisavalt hästi, kardavad arsti poole pöörduda või pole teadlikud erinevatest ravi võimalustest. Kindlasti tuleb aru saada, et uriinipidamatus on terviseprobleem, mitte vanusega kaasnev paratamatus.