President Toomas Hendrik Ilves ütles oma emadepäeva kõnes Estonia kontserdisaalis, et omaste hooldamise küsimuses ei vii riigi ja abivajajate vastandumine edasi ning viimastel nädalatel tõstatatud teemat tuleb ka edaspidi üleval hoida.

“Oleme viimastel nädalatel pidanud Eestis aktiivset ja tundelist debatti ühel päris valusal teemal. Oleme rääkinud neist, kellele emaks ja lapseks olemisest on saanud majanduslik, füüsiline ja eelkõige vaimne koorem.

Me räägime omaste hooldusest. Me räägime neist peredest, kus rõõmude kõrval elavad ka vaev ja valu. Kus haige lapse või vana ema või vana isa hooldamisest saab täisajaga töö. Ja tasuta töö.

See teema on just sedavõrd valus ja sedavõrd oluline, et sellest peab rääkima ausalt. Nii, nagu asjad on.

Seda tehes näeme, kuidas mõttevahetuses põrkuvad ühelt poolt traditsioonid ehk see, kuidas Eesti peredes on olnud ajast aega kombeks asju ajada. Ja teiselt poolt meie peremudeli muutused, majanduslikud võimalused ja vaba ühiskonna pakutavad valikud.

Selles diskussioonis on hoiakuid ja väljaütlemisi, mis mind kurvastavad. Mind häirivad kergekäelised järeldused, nagu saaks aidatud surm vähendada hooldajate ja hoolealuste endi vaeva.

Mind häirib lihtsustatud soovitus, et vanade ja haigete eest on kohustatud hoolitsema ainult riik. Aga mind häirivad ka need, kes veeretavad kogu vastutuse peredele ja omastele.

Me ei vaja vastandusi, mille järgi on meil ühel pool abivajaja, ja teisel pool anonüümne ja kuri riik, “mis ei hooli”.

Selline vastandus ei vii edasi, ning ma kardan, et nii kaotame ka hea võimaluse midagi muuta. Ka maailma kõige edukamates, Eestist kordades rikkamates riikides ja ühiskondades on vanade, nõrkade ja haigete eest hoolitsemine jagatud mure ja vastutus.

Ka mujal maailmas on kõrgetasemelised vanaduspensionid, hooldajatoetused, taastusravi ja kohad väärikais hooldekodudes tihti jagatud vastutuse tulemus. Eakatele kuuluvat riigi ja omavalitsuste toetust täiendavad nii inimeste endi pikast elutööst kogunenud pension kui ka omad säästud, kel neid on, ent lisaks ka kindlustused, fondid, heategevus ja kirik.

Jah, see kõik maksab ja mitte vähe ning mida aeg edasi, seda rohkem. Nagu ei sõida bussid tasuta ega ole kõrgharidus tasuta, nii ei tule ka sotsiaalvaldkonna lahendused kusagil tasuta.

Mõtelgem siis, ja just enne lähenevaid valimisi – kas meie praegusest ühispanusest piisab abiks ja leevenduseks? Kas on vaja lisa? Kas me oleme valmis juurde panustama?

Kasutame selleks aruteluks praegust aega ja praegust suurt tähelepanu.”

Lugege president Toomas Hendrik Ilvese emadepäeva kõne täisteksti siit.