Alati on inimesi, kes oma tervise tõttu vajavad asjatundjate abi ja tuge. Kui arstid ja õed aitavad inimest tervise säilimisel ja taastamisel, siis patsiendi haiguse, operatsiooni või traumajärgse elukorraldusega toimetulekuks on vajalik ka lähedaste toetus. Abiks on õendusabiteenusedki, kirjutab haigekassa tervishoiuosakonna peaspetsialist Ulla Raid Õhtulehes.

Õendusabiteenust osutatakse abi vajavale patsiendile kas spetsiaalses asutuses – õendushaiglas – või tema kodus.

Inimeste hooldamise küsimustega tegelevad nii tervishoiu- kui hoolekandesüsteem. Hoolekandeteenuste kohta (hooldekodud jm) saab täpsemat infot kohalikust omavalitsusest.

Õendushaiglasse suunab arst saatekirjaga

Õendusabi- ja hoolekandeteenuste kokkupuutepunktiks on hooldekodudes elavate inimeste terviseprobleemid, mis vajavad asjatundlikku jälgimist ja abi. Haigekassa rahastab hooldusravi, mis on sisuliselt õendusabiteenus (edaspidi nimetataksegi teenus ka seaduses statsionaarseks iseseisvaks õendusabiks). Selle eesmärk on patsiendi väljakujunenud tervisliku ja funktsionaalse seisundi säilitamine ja võimalusel parandamine, stabiilses seisundis haigete pikaajaline ravi ja toetamine, inimese ettevalmistamine hooldusasutusse või koduhooldusele suunamiseks.

Eestis läbi viidud uuringu alusel võib öelda, et pidevat õendusabi vajab perioodiliselt vähemalt 16% kroonilistest haigetest. Õendushaiglasse suunab patsiendi perearst või eriarst oma saatekirjaga.

Iseseisev statsionaarne õendusabi ehk endine hooldusravi sisaldab nii õendusabi, mille hulka kuuluvad ka arsti määratud protseduurid ja ravimid, kui ka hooldust haiglasoleku ajal.

Maksimaalne võimalik haiglasoleku kestus asutuses on 60 päeva, kuid teatud erijuhtudel, meditsiinilise näidustuse korral, saab seda aega pikendada haigekassa ja raviasutuse kokkuleppel veel kuni 60 päeva võrra.

Haigekassa maksab ühe päeva eest haiglale ligikaudu 39 eurot, kuus seega umbes 1167 eurot. Iseseisva statsionaarse õendusabi omaosalus on 15%. See tähendab, et patsiendi tasuda jääb kuludest umbes 6,87 eurot ühe haiglasoleku päeva kohta ehk kokku 206 eurot kuus.

Hind ei sõltu diagnoosist, puude olemasolust, vanusest ega sellest, kas enne teenuse vajamist elas inimene kodus või hooldekodus.

Sarnaselt haiglale kehtib ka selle teenuse puhul voodipäevatasu, mis on maksimaalselt 25 eurot (2,5 eurot päevas, maksimaalselt 10 päeva) ühe asutuses viibimise perioodi kohta.

Omaosaluse määr ühes kalendrikuus jääb alla keskmise pensioni suuruse. Kui aga inimene ei suuda seda maksta, on toimetulekuraskuste korral kohalikul omavalitsusel seadusjärgne kohustus oma elanikku toetada.

Koduõendusteenused on perele toeks

Nii nagu paljudes teistes riikides, on ka Eestis koduõenduse arenemisel suundumus, et inimene saaks teenust pigem harjumuspärases keskkonnas ehk oma kodus.

Koduõendusteenus on mõeldud patsientidele, kes ei vaja aktiivset haiglaravi, kuid kelle tervislik seisund vajab asjatundlikku jälgimist või toetamist. Selle teenuse saamiseks peab inimene saama ka koduses keskkonnas oma igapäevaste toimingutega hakkama kas üksi või lähedaste abiga.

Koduõendusteenust osutatakse haige kodus ja see hõlmab patsiendi nõustamist tervise säilitamise ja elukorralduse osas, erinevate raviprotseduuride sooritamist (hapnikravi, haavasidumine, süstide ja tilkinfusiooni tegemine, põieloputus jne). Ka naha seisundi hindamine ja lamatiste/haavandite ravi ning profülaktika kuuluvad koduõe tegevuste hulka.

Lisaks mõõdab koduõde glükomeetriga veresuhkru taset, teeb testribaga uriinianalüüsi, teostab asendravi, rakendab patsiendi liigeste liikuvuse ja füüsilise aktiivsuse suurendamiseks füsioteraapia elemente.

Koduõde saab tulemuslikult töötada vaid juhul, kui ka patsiendi kodune keskkond võimaldab vajalike protseduuride teostamist ning kui patsiendi ja lähedaste suhtumine kodus teenuse osutamisse on soosiv ning nad on koostööks valmis.

Toetus vähihaigetele

Vähihaigete kodune toetusravi on üks koduõenduse liike. Toetusravi osutatakse raskes seisundis vähihaigetele ning enamasti on selle eesmärgiks sureva haige vaevuste leevendamine.

Teenus sisaldab eriarsti või õe koduvisiidi käigus tehtud mitmeid tegevusi ja protseduure koos vajalike materjalidega (sh imavsidemeid), nagu näiteks põieloputus ja kateetri vahetamine, krooniliste haavade sidumine, plaastrite vahetus, lamatiste profülaktika, tilkfusioon, pidev valutustamine (valupump), sondiga toitmine, punktsioonid ja haige punktsioonijärgne jälgimine, vajadusel teadvuseta haige jälgimine, põetus- hooldusplaani koostamine ja haige omaste õpetamine, klistiiri tegemine, suuõõne puhastamine suuõõnekasvaja korral. Lisaks ka haige ja tema omaste psühhosotsiaalset nõustamist, arvestades vähihaige eripära.

Võrreldes raviga haiglas on koduõendusteenus inimesele ja tema lähedastele tasuta, selle eest maksab täielikult haigekassa. Patsiendil või tema lähedastel tuleb endil osta vaid vajalikud kasutatavad ravimid.

Koduõendusteenust (sh vähihaige kodust toetusravi) vajav patsient või tema lähedane peab võtma ühendust oma perearstiga. Teenusele saab suunata ka eriarst (neuroloog, kirurg, onkoloog jne). Õendusabi vajadusest võib teavitada kliendi perearsti ka sotsiaaltöötaja või sotsiaalhooldaja, kes hindab olukorda ja vastavalt sellele korraldab abi.

Mis on õendusabi?

Õendusabi on hooldusravi uus nimetus, õendushaiglateks nimetatakse nüüd hooldusravihaiglaid.

Õendusabi eesmärkideks on:

– väljakujunenud tervisliku ja funktsionaalse seisundi säilitamine ning võimalusel parandamine;

– stabiilses seisundis haigete pikaajaline ravi ja toetamine;

– inimese ettevalmistamine hooldusasutusse või koduhooldusele suunamiseks ning palliatiivraviks.

– Õendusabi erinevus aktiiv- ja järelravist seisneb selles, et põhiliste teenustena osutatakse õendusabi ja hooldusteenuseid ning patsiendi seisundi ja protsessi eest vastutab õde.

– Õendusabi ei hõlma taastusravi ja füsioteraapia teenust. Neid teenuseid pakutakse spetsialisti olemasolul peamiselt tasulise teenusena.

Koduõendusteenus – kellele?

Koduõendusteenuse sihtgrupiks on näiteks tõsiste füüsiliste probleemidega liikumisvõimetud patsiendid, piiratud või täieliku liikumispuudega inimesed, patsiendid, kellel on keerulised tervisega seotud vajadused, mida sotsiaalhooldaja ja/või pereliikmed ei suuda lahendada.

Üks koduõde teeb päevas külastusi 5–6 patsiendi juurde. Samas kõiki ei külastata iga päev, vaid vastavalt vajadusele üks kuni neli korda nädalas.

Teenust osutav koduõde ja patsient sõlmivad omavahel koduõendusteenuse osutamise lepingu, mis annab koduõele õiguse kodu külastada ja teavitab patsienti, missugustel tingimustel ja missugust abi antakse.

Koduõendusteenust pakkuvate ettevõtete kontaktid leiad siit.