Kogu aeg on pissihäda. Aga kui kempsu lähed, ei tule suurt midagi. Ja kui tuleb, siis oi kui kibe on! Tõenäoliselt vaevab siis põiepõletik. Haiguse ravi on üsna lihtne, aga enne selle alustamist tuleb tingimata kindlaks teha põletiku põhjus. Jaanuarikuu Kodutohtris jagab nõuandeid Fertilitase haiqla naistearst dr Ivo Saarma.

Põiepõletiku ehk tsüstiidi tunneb igaüks kindla peale ära. “Sa ei saa sellega ei olla ega elada. Kogu aeg on urineerimispakitsus. Lähed kempsu, aga uriini tuleb vähe ja allpool on oi kui kibe,” ütleb dr Ivo Saarma.

Kõhuvalu ei ole põiepõletikule tüüpiline. Kui kõht valutab, tuleks tohtri sõnul mõelda kindlasli ka muudele võimalustele: naistel näiteks väikevaagnapõletikule või endometrioosile. Viimane võita paikneda põiel ja tekitada põiepõletikuga sarnaseid vaevusi. See on haigus, mille korral emakaõõnt vooderdav limaskest (endomeetrium) kasvab ja toimib väljaspool emakat. Peale põiepinna võivad endomelrioosikolded olla ka munasarjades, emakas, kõhukelmel ja soolepinnal, harvem mujalgi.

Tugev organism seisab vastu
Põiepõletikku esineb naistel umbes viis korda sagedamini kui meestel.

“Meestel on põiepõletik suhteliselt harva esinev haigus. Põhjus on väga lihtne ehk anatoomiline: naisel on kuseteede pikkus põieni mitu korda lühem kui meestel ja loomulikult on mikroobide sattumine poide seetõttu ka tõenäolisem. Kõik need põletikud, mis on suguelundites, võivad iseenesest esile kutsuda ka põiepõletiku – sageli ongi naisel need kaks asja omavahel seotud,” ütleb kogemustega günekoloog. Vastupidist olukorda, et põiepõletik tingiks mõne günekoloogilise põletiku, tuleb dr Saarma sõnul ette harvem.

Inimese organismis pesitseb sadu erinevaid mikroobe. Tihtipeale põhjustab põiepõletikku kolibakter (Escherichia coli), mis paikneb normaalselt seedetraktis. “Kui organismi kaitsevõime on tugev, siis mingit põletikku ei teki – ta saab mikroobide kontrolli all hoidmisega ise hakkama. Kui aga immuunsüsteem on mingil põhjusel nõrgenenud, võib haigus valla pääseda. Kõige sagedasem riskitegur on külmetumine. See vanarahva tarkus, et ära istu märjal või külmal kivil, peab paika. Kes on juba põiepõletikku tunda saanud, see teab, et külma ilmaga on tark ikka soe püks jalas hoida just külmal aastaajal näeme palju põletike ägenemisi,” tõdeb naistearst.

Teine partner, teised bakterid
Mis aga üllatav: naisel võib sageli põhjustada põiepõletikku või põie ärritusnähte seksuaalpartneri vahetamine. Dr Saarma sõnul tuleneb see sellest, et organism peab kohanema uue partneri mikroflooraga. “Naisel on limaskesta pind üsna suur ja tupe mikrofloora keerulise kooslusega, kus piimhappekepikestel on kaitsevõime tagamisel täita keskne roll,” selgitab naistearst.

Seejuures tasub teada, et kõik sugulisel teel levivad nakkused võivad põhjustada ka põiepõletikku.

Dr Saarma lisab, et on veel mitu põiehaigust, mis võivad kulgeda ärritusnähtudega ja meenutada põiepõletikku, kuid ometi ei ole tegu bakteriaalse põletikuga. Nende olemasolu saab kindlaks teha tsüstoskoopiaga. See on uuring, mis võimaldab spetsiaalse optilise aparaadi (endoskoobi) abil kontrollida põie sisekesta ja vajadusel võtta sealt proovitükk. Protseduur on hästi talutav ja tüsistuste oht minimaalne.

Iga antibiootikum ei toimi
Üldjuhul on põiepõletik tohtri sõnul kergesti diagnoositav ja lihtsalt ravitav haigus.

“Põiepõletiku korral aga iga suvaline antibiootikum ei toimi. Tihti kuuleme, et mõni naine ütleb: “Ma olen võtnud antibiootikume, kuid midagi ei aita.” Küsimus on aga selles, millist rohtu ta just võttis. Antibiootikumide valik on väga lai ja esmalt tulebki tuvastada, mille vastu me võitlema hakkame, ning alles siis rohi määrata. Mina olen põhimõtteliselt empiirilise ravi vastu. Kui on hästi ägedad sümptomid, tuleb teha bakterite külv ja alles siis määrata ravi,” on dr Saarma veendunud.

Naistearst lisab, et kui on umbes ravitud, siis hiljem on tegelikku haigustekitajat väga raske leida. Nii võibki olla, et ravitakse korduvalt, aga tulemusi ei ole. Peale selle on pikaajalisel antibiootikumravil ka ohud – see rikub organismi tasakaalu ära ja kallale tulevad igasugused muud hädad, näiteks kandidoos.

Ravida tuleb lõpuni
Põiepõletiku korral tuleks hästi palju juua, siis on uriin vähem kontsentreeritud ja pissimine pole nii kibe. Peale arsti määratud ravi võiks abi leida ka loodusest. Dr Saarma soovitab neeruteesid, neid on apteekides erineva koostisega. Kindlasti on omal köhal näiteks leesikatee, mida on läbi aegade põiepõletiku vastu joodud. “Leesikas on väga hea antiseptilise toimega, ka paljud apteegisegud sisaldavad just leesikat,” kinnitab tohter.

Leevendust saab natuke sellestki, kui loobuda kohvist, alkoholisi ja vürtsistest toitudest.

Dr Saarma rõhutab, et mingil juhul ei tohi arsti määratud ravi kätki jätta, kui on juba parem hakanud: “See on suur viga, kui võetakse rohtu üks-kaks päeva. Ravi peab kestma ikka nädala, seda enamiku antibiootikumide puhul. Kahjuks näeme seda päris tihti, et kohe kui sümptomid on kadunud, jäetakse rohuvõtmine pooleli.”

Kui aga on nädalavahetus ja arsti pole käepärast, saab dr Saarma sõnul pisut abi ka valuvaigistitest.

Linnalegendid põiepõletiku kohta Dr Ivo Saarma kommenteerib põiepõletiku kohta tekkinud nn linnalegende.

Põiepõletiku korral saab abi sellest, kui teha jalgadele soojaveevanne. “Arvan, et sellest abi pole. Kuigi soojal veel on kognitiivne mõju: näiteks sooja vanni minnes inimene lõõgastub, pinge väheneb.”

Põiepõletiku üks tekkepõhjusi on liigne alakeltahiigieen vee ja seebiga. “Kui sel üldse mingi tähendus on, siis allergia seisukohalt: kipitus võib olla põhjustatud allergiast seebi vastu.”

Põiepõletikuga kimpus olevatel naistel külmetavad jalad. “Põiepõletikuga naisi näen päris sageli, aga mitte keegi ei ole rääkinud, et jalad külmetavad. Küti on räägitud, et on külmetatud – käidud külmas vees või terve õhtu väljas istutud ja külma saadud.”