Eilses, 24. oktoobri Postimehes kirjutab telesaate “Puutepunkt” produtsent Tiina Kangro: “Kuigi laiem avalikkus seda ei usu, rikub Eesti riik iga päev päris paljude omastehooldajaiks olevate isikute inimõigusi, surudes neid emotsionaalselt tundlikku olukorda ära kasutades vaesusesse ja eraldatusesse.”

Kuigi rahva kasina maksuraha peale käiv mäng tundub ohutu, nagu 19. sajandi lõpukümnenditel Briti kõrgklassi külalistetubades sündinud lauatennis, on kaalul enamat. Selle enama nimel, mille osisteks on heaolu ja võim, pole tegelikult kahju mängida ka inimeste peale. Eriti nende, kes on viletsamad, nõrgemad ja kes tõenäoliselt ei hammusta. Ja kellest suurt osa saaks hoopistükkis visata perekondade õlgadele.

Paar päeva tagasi andis Eesti poliitika vaieldamatu suurkuju Mart Laar telepublikule oma esimese intervjuu – tavatult avameelse ja isikliku – pärast insulti haigestumist. VIPid meil ju üldiselt niisugustel teemadel ei räägi. Laar on umbes kolmas kahekümne aasta jooksul. Kümmekond aastat tagasi tunnistas võitlust raske depressiooniga riigikogu liige Igor Gräzin. Eks selle eest vaadatakse teda praegugi veel pisut “sellise” pilguga. Kuus aastat tagasi jagas kaasmaalastega õuduselamusi omastehooldamise teemal ärimees, rallisõitja ja tollane riigikogu liige Robert Lepikson. Lepikson oli sõnakas mees, kes oleks küllap aidanud poliitikatandrilgi teemat tõsta, kuid kahjuks lahkus ta kaks kuud hiljem ise siitilmast ajuinsuldi läbi, oma õnneks omastehooldust vajamata.

Mart Laar rõhutas intervjuus mitu korda just perekonna tähtsust raskest seisundist taastumisel. Ta kinnitas isegi, et päris kindlasti poleks ta saates mõtteid jagamas, kui tema kõrval poleks kõik pikad kuud viibinud lähedased. Et arstide ja taastusravispetsialistide panus on erinevatel tervenemisperioodidel erinevas balansis hädavajalik, kuid hingejõudu ja toetust, mis sind tegelikult koos naha ja karvadega mustast august välja tõmbab, saavad anda just need inimesed, kes on osake sinust ja kelle jaoks sina oled asjade algus ja lõpp.

Sellel Mart Laari saatel oli tohutu hulk vaatajaid ja kuna olen hästi kursis meie riigi pingpongipallurite mõttemaailma allhoovustega, hakkas mul sees keerama, kui adusin, milliseid püha õiguse aistinguid võis intervjuu tekitada neis, kes parasjagu lahendamas Eesti jaoks kahe umbsõlmega tähtsaid riiklikke küsimusi: säästa eelarvet, tehes seda samal ajal poliitkorrektselt ja Euroopa suunal kõlavate loosungitega lehvitades.

Eestis on praegu käimas tervelt kaks seadustike korrigeerimist, millest mõlemal on otsustav mõju Eesti “inimressursile” tulevikus. Sotsiaalministeeriumil on käsil sotsiaalõiguse kodifitseerimine, mille käigus tehakse uuenduskuur hulgale õigusaktidele, sh sotsiaalhoolekande seadusele, millest sõltub, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused abistavad inimesi toimetulemisraskuse puhul ja nende ennetamisel. Olgu need siis puuetega inimesed, eluheidikud, eakad või muude erivajadustega inimeste grupid. Teiseks on parlamendilugemiste ootel ka haridus- ja teadusministeeriumi ettevalmistatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste pakett, millest hakkab sõltuma meie üldhariduse kvaliteet, sh see, kui suure elujõu ja läbilöögivõime saavad koolist kaasa hariduslike ja sotsiaalsete erivajadustega lapsed.

Lugege kogu artiklit Postimehest.