Marju Kaasik kirjutab 1. aprillil Rahvusringhäälingu uudisteportaalis: Puhkusevajadus, magamatus ja vaesus on omastehooldajate argipäev ehk hooldajad peavad riigi ja kohalike omavalitsuste kasina toetuse tõttu paljudel juhtudel oma elu ohvriks tooma.

Tallinna puuetega inimeste koja juhatuse liige ja 19-aastase liitpuudega poja ema Külliki Urb rääkis “Aktuaalse kaamera” nädalalisas, et kui inimesed ei saa tööl käia või saab peres üks tööl käia, siis on elu väga karm. “Mis on kõige hullem, see on ikkagi see puhkusevajadus, magamatus ja vaesus.”

Patsientide esindusühingu nõustaja Iivi Kallaste sõnul ei soosi olukorda ka põhiseadus, mis ütleb, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. “Meie Eesti Vabariigis on seda tõlgendatud, nii et hooldaja peab oma elu ohverdama,” lausus ta.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti hooldusosakonna juhataja Uku Torjus arvab, et kõige rohkem abi ja tuge oleks hooldajatel vaja selleks, et nad teatud regulaarsusega saaksid puhata. “Et neil oleks kasvõi seesama intervallhoolduse võimalus, või teine variant, et meil oleks olemas abihooldajate võrgustik või süsteem.”

Mulluse detsembri andmed näitavad, et 10 omavalitsust ei ole üldse maksnud hooldajatoetust, 62 on maksnud kuni 20 eurot. Kõige rohkem omavalitsusi ehk 86 on maksnud toetus 20 kuni 25 eurot, 39 omavalitsuse puhul on toetus 25 ja 30 euro vahel ning 29 omavalitsust on leidnud ressursse maksta hooldajatoetust üle 30 euro kuus.

Eike Tammjärv on oma vesipea ja epilepsia diagnoosiga tütart hooldanud 40 aastat. Ta leiab sarnaselt paljude teistega, et hooldajatoetuse asemel on vaja hoopis muud.

“Võtku parem see hooldusetoetus ära, et sellega midagi tõesti teha nende laste jaoks. Ütleme see 25 eurot – ma ei tea, kas ta annab mulle tuge, aga kui kõik need kokku panna, siis võiks midagi ehitada või rühmakodusid luua,” kõlas tema soovitus.

Tallinna Ülikoolis läbi viidud uuring kinnitas, et omastehooldajad vajavad enim tuge ja puhkusevõimalust. Tallinna linn püüab seda võimaluste piires pakkuda, kaks korda aastas saab mõnedes linnaosades oma lähedase hooldusele anda, raske või sügava puude korral on olemas koduhooldusteenus, dementsetele inimestele päevahoid. Pealinnas tegutseb ka puuetega inimeste tegevuskeskus.

Patsientide ühingu initsiatiivil saadeti sotsiaalministrile hiljuti kiri, milles kutsutakse üles seadustama omastehoolduse ja omastehooldaja mõiste ja kõrvaldama perekonnaseadusest põhimõte, mille alusel kogu hooldus ja majanduslik koormus jääb üksnes lähedaste kanda.

“Meil on täiesti arusaamatu, kui see laps on täisealiseks saanud, siis need hooldajatoetused veelgi vähenevad. Muutub näiteks nii, et 80 eurost jääb järele 18. Kuidas sellest rahast saab elada?” küsib ühingu nõustaja Kallaste.

Ka Külli Urb möönab, et ühiskond omastehooldajate tööd ei väärtusta. Tema kinnitusel peab väga raskete juhtumite puhul olema tagatud ka riiklik tugi, sest kohalike omavalitsuste võimalused on väga erinevad. “Hea oleks ikka nii, et inimene, kes tahab tööl käia, kes on saanud hariduse ja on oma kutsumus, et need saaksid ikkagi tööl käia, teha midagi ühiskonnas. Oleks normaalne, et need inimesed saaks ennast teostada ja saab ka see hooldatav normaalse hoolduse ja mõtestatud tegevuse päeva jooksul kätte,” sõnas Urb.

Omastehooldajad sooviksid, et pakutavad teenused oleks paindlikumad ehk nagu mõni aasta tagasi oli kombeks öelda: kõigele tuleks läheneda juhtumipõhiselt. Kahjuks peavad hooldajad teenuseid välja võitlema, ennast tõestama ja maadlema bürokraatiamasinaga.

Link artiklile.