MTÜ Inkotuba tähistas oma 10. tegevusaastat 18. novembril Tallinnas juubelikonverentsiga „Inkontinentsus kui laialt levinud, kuid saladuses hoitav probleem“. Konverents oli suunatud pereõdedele ja –arstidele, keda osales üle poolesaja, lisaks võttis konverentsist osa sotsiaaltöötajaid, Inkotubade nõustajaid ja teisi eksperte.

Inkotuba tegeleb igapäevaselt lisaks pidamatustoodete müügile ka tasuta pidamatusalase nõustamisega ning perearstikeskused on meie ühed olulisemad koostööpartnerid. Kuigi tegutsetud on juba 10 aastat, tajume siiski iga päev, et teadlikkus pidamatuse teemal on nii patsientide kui perearstide seas vähene. Üheks põhjuseks on kindlasti teema delikaatsus, mis ei luba inimestel probleemist sageli oma lähedastele ega ka arstile rääkida.

Konverentsil kõneldi järgmistel teemadel: urineerimise probleemid lastel (Aili Traat, TÜ Kliinikumi vanemarst-õppejõud), naiste uriinipidamatus günekoloogi pilgu läbi (Ülle Kadastik, TÜ Kliinikumi naistekliiniku günekoloogia osakonna juhataja, naistearst), meeste pidamatuse probleemid (Gennadi Timberg, Lääne-Tallinna Keskhaigla uroloog), uriinipidamatus eakatel (Helgi Kolk, geriaater, TÜ Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku arst-õppejõud), neurogeensed põiehäired (Inga Zopp, Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliiniku ülemõde). Lisaks olid kõne all seonduvad teemad: Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Marge Green tutvustas abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise korda ning Inkotoa projektijuht Pirjo Vaarmaa rääkis “Omastehooldaja käsiraamatu” uuest täiendatud trükist.

Allalaetavad ettekannete slaidid pdf-vormingus (mõeldud isiklikuks kasutamiseks; materjali muul viisil kasutamise sooviga palume ühendust võtta autoritega). Konverentsi fotogaleriid näeb siin. Konverentsi tagasisidelehtede täitnute vahel toimunud loosimises võitis TENA kinkepaki Vesta Maripuu. Palju õnne!

Sihtgrupp kuni 120 000 inimest
Dr Kadastik tõi välja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmed, mille kohaselt uriinipidamatust esineb elanikkonnast üldse kuni 10%, vananedes esinemine sageneb. Kuna rahvastik vananeb, kasvab ka inkontinentsete patsientide hulk tulevikus eksponentsiaalselt. Tegemist on ka probleemiga, mis toob endaga kaasa märkimisväärsed otsesed ja kaudsed kulud (alates kasvõi mähkmete maksumusest ja lõpetades tööjõukuluga).

Naistel on uriinipidamatus kaks korda sagedasem probleem kui meestel. Lühiajalist uriinipidamatust esineb kunagi elu jooksul 20-25% naistest. Klimakteerilises perioodis on inkontinentsust igal neljandal naisel. Keskealistel ja noorematel meestel esineb inkontinentsust 4% juhtudest, vanemaealistest 17%. Hooldekodudes on väidetavalt pooled kliendid inkontinentsed, nõnda tõi ka dr Kolk ühe hooldekodusse paigutamise (varjatud) põhjusena välja pidamatuse.

Eestis võiks sihtgrupi suuruseks olla kuni 120 000 inimest (täpsed andmed puuduvad) – arsti juurde jõuab neist vaid jäämäe veepealne osa. Põhjustena, miks abi otsima ei pöörduta, tõi dr Kadastik välja info puuduse ja vähese julguse. Inkontinentsust peetakse sageli ekslikult näiteks normaalseks vananemisega kaasnevaks nähtuseks, ei teata selle ravi- või vähemalt leevendamise võimalustest. Euroopa uuringutes on leitud, et vaid alla 40% uriinipidamatuse all kannatatavatest naistest otsivad abi.

Suur sotsiaalne mõju
Inkontinentsus mõjutab märkimisväärselt elukvaliteeti. See võib tuua kaasa sotsiaalse eraldatuse (ei käida enam väljas), piirata kehalist tegevust, panna vältima seksuaalsuhteid, vähendada tööalast jõudlust, tuua kaasa enesehinnangu langemise ja depressiooni, halvendada isiklikku hügieeni.

Kusepõiel on kolm funktsiooni: uriini kogumine, sotsiaalselt sobivas kohas uriini väljutamine ja uriinilekke ärahoidmine. Klassifikatsiooni järgi jaguneb inkontinents kuude rühma: pingutus- e stressinkontinents; sund- e tunginkontinents; kombineeritud e segatüüpi inkontinents; ülevooluinkontinents; refleksinkontinents (neurogeenne); ekstrauretraalne (operatiivne, kiiritusravi, fistel, kuseteede kaasasündinud anomaalia).

Riskifaktoritena tõi dr Kadastik naistel lisaks vananemisele välja ülekaalulisuse ja väheliikuva eluviisi, lisaks võivad pidamatuse kaasa tuua kofeiini, tubaka, vürtsi ja alkoholi ületarbimine; urogünekoloogilistest faktoritest võivad pidamatust põhjustada vaginaalsed songad, rasedus ja sünnitus (mittesünnitanud naistel ja vähem lapsi saanud naistel väiksem sagedus), östrogeenpuudulikkus, vaagnaelundite operatsioonid.

Kuigi paljudel juhtudel vajab pidamatuse ravi arstlikku sekkumist, saab sageli ka patsient ise palju ära teha. Stress-uriinipidamatuse puhul moodustab 65% esmasest ravist elustiili muutus, tupekuulikeste kasutamine tupelihaste treenimiseks (naistel) jms meetodid. Naistel, aga ka meestel mängivad suurt rolli uriinipidamatuse ennetamisel ja leevendamisel vaagnapõhjalihased ning nende treenimiseks on võimalik teha lihtsaid ja tõhusaid harjutusi. Ainus tingimus on, et treening peab olema regulaarne. Ühe soovitusliku harjutuste programmi saab DVD-na tasuta tellida aadressilt www.corewellness.ee.

Patsiendi nõustamiseks andis dr Kadastik järgmisi soovitusi: enne füüsilist pingutust tühjendada põis; enne köha või aevastust pingutada vaagnapõhja lihaseid; valida kehalist toonust tõstev ja meelepärane harrastus (ujumine, aeroobika,vms); dieet (kehakaalu reguleerimine, kõhukinnisuse vältimine); loobu suitsetamisest (tekib krooniline köha); motiveerida end treeninguteks iga päev.

Urineerimishäired lastel
Lapsel tekib alateadlik urineerimise pärssimine peale 6. elukuud. 1-2 aastaselt hakkab ta tunnetama täis põit, täiskasvanu urineerimise muster (tahtlik urineerimine ja urineerimise tagasihoidmine) kujuneb välja 4-aastaselt.

Dr Traat rõhutas, et öise ja päevase urineerimise, aga ka soole kontrolli väljakujunemine on siiski individuaalne. Kui mõnel lapsel see mingil põhjusel kauem aega võtab, võib see põhjustada ärevust, mis omakorda probleemi süvendada võib.

Ta tutvustas mõistet funktsionaalne põiemaht, mis kujutab endast maksimaalset väljutatud uriini hulka. Lisaks näitas ta valemeid põie mahutavuse arvutamiseks nii väikelastel kui üle 12-aastastel.

Inkontinents jaguneb pidevaks ja vahelduvaks, mis omakorda võib esineda kas öösel (enurees) või päeval või mõlemal ajal. Enureesi esineb uuringute kohaselt 7-aastastest lastest 5–10% ning see võib jääda püsima ka nooruki- või täiskasvanu eas. Poistel on see tüdrukutest sagedasem; tekkimisel on kolm patogeneetilist mehhanismi: öine polüuuria, öine detruusori hüperaktiivsus ja kõrge virgumise lävi.

Eristatakse ka primaarset (ilma eelneva kuiva perioodita) ja sekundaarset (olnud eelnevalt kuiv) enureesi – see aitab eristada, kas lapsel võiks olla somaatilist või psühhiaatrilist patoloogiat. Oluline vahe on ka selles, kas sümptomi tekkepõhjuseid on üks või mitu.

Enureesi ravi soovitas dr Traat alustada 6-7 aastaselt. Kui esineb päevaseid probleeme urineerimisega, siis tegeleda ka nende raviga. Motiveeritud peredele soovitab ta äratusaparaadi kasutamist (õpetab last ärkama täispõietunde peale), mis peaks kindlasti toimima koos paari nädala järgse telefonikontaktiga arstiga ning tulemuste analüüsimisega.

Päevase pidamatuse sümptomitena tõi dr Traat välja: ülitugeva urineerimistungi, sagenenud/harvenenud urineerimise, urineerimise edasilükkamise, kinnipidamise manöövrid, katkendliku urineerimise. Ka siin võib kaasneda või põhjustajaks olla muid nähtusi nagu kõhukinnisus või psühholoogilised probleemid, mis võivad osutuda väga häirivateks.

Lisaks põhjalikule anamneesile ja läbivaatusele rõhutas dr Traat urineerimispäeviku vajadust ja kasulikkust. Päevikusse kantakse mõne päeva jooksul kõik pidamatuse episoodid koos kellaaegade, hulkade jm üksikasjadega. Sama tõid välja ka teised ettekandjad muude vanusegruppide puhul: meil võib küll jääda mulje, et pissitakse sageli, kuid kui sageli ja kui palju, sellest annab adekvaatselt aimu ainult päevikupidamine. Abiks on ka spetsiifilised küsitluslehed, mille kohta tõid näiteid dr Kadastik ja dr Timberg. Küsitlus mõõdab emotsionaalset koormust, pinget ja haiguse mõju, mitte ainult kliinilisi sümptomeid.

Dr Traat andis ka ülevaate uuringutest, mis pidamatust paremini diagnoosida aitavad. Jutuks oli ka jääkuriin, üliaktiivne kusepõis (kõigil tung-inkontinentsiga lastel on hüperaktiivne kusepõis, kuid mitte kõigil hüperaktiivse põiega lastel ei ole inkontinentsi; esineb sagedamini 5-7 aastastel tüdrukutel), düsfunktsionaalne urineerimine (düsfunktsiooon põie tühjendamisel). Harva esineb lastel ka naermiskusepidamatust, urineerimine toimub naermise ajal või vahetult pärast naermist.

Mitmed ettekandjad rõhutasid, et üks olulisemaid vahendeid pidamatuse reguleerimiseks on tarbitava vedeliku jälgimine. Väikelapsel soovitatakse tarbida 70 ml/kg kohta, koolilapsel 50 ml/kg, täiskasvanul 30 ml/kg. Oluline on, et vedelikku ei tarbitaks hilisõhtul või öösel, enamus vedelikuvajadusest tuleb kindlasti kätte saada päevasel ajal. Dr Kolk rõhutas sedagi, et kuigi sageli kahtlustatakse vedeliku liigtarbimist, võib tegelikkus olla hoopis vastupidine.

Eri raviastmete koostöö
Kirurgilise sekkumise vajadusena tõi dr Kadastik välja stressinkontinentsuse ja segavormi juhud, kui domineerivad stresskusepidamatusele iseloomulikud sümptomid. Ta tutvustas ka erinevaid kirurgilise sekkumise meetodeid nagu subrapubikaalne meetod, linguoperatsioonid, miniarc, TVT-O transobturatoorne meetod, bulkamiid hüdrogeel, kusepõiesfinkteri protees.

Ravimeetoditest rääkides rõhutasid mitmed ettekandjad individuaalset lähenemist. Kuna inkontinentsuse liike on palju, sageli esinevad need koos, ka patsiendid ja nende kõrvalprobleemid on erinevad, tuleb igaühele läheneda individuaalselt. Soovitati alustada lihtsamatest ravimeetoditest ning jätta operatiivne (kliiniline) sekkumine kõige viimaseks võimaluseks. Sageli annab parima tulemuse eri tasandi (pereõde, perearst, eriarst) spetsialistide koostöö.

„Kui ei saa diagnoosi püstitada täpse anamneesi, uriinilekke iseloomu ja objektiivse vaatluse alusel, siis on näidustatud täiendavad spetsiifilised uuringud (urodünaamika),“ ütles dr Kadastik. Kõige objektiivsemalt tuvastab inkontinentsuse tüübi urodünaamika, enamik inkontinentsiga patsiente vajab ka endoskoopiat.

Dr Timberg aga tõi välja juhud, mis kindlasti vajaksid uroloogi konsultatsiooni: ebaselge diagnoos. segatüüpi uriinipidamatus, diagnoositud ülevoolu inkontinentsus, ravi on ebaefektiivne, mikro- ja makrohematuuria, eesnäärme palpatsioonil pahaloomulisuse kahtlus, jne. Dr Zopp aga rääkis lähemalt eri tüüpi kateetritest ning andis juhiseid nende kasutamiseks. Samuti tutvustas ta põiehäirete ja nende ravi iseärasusi mõningate haiguste nagu sclerosis multiplex’i, Parkinsoni tõve, seljaaju trauma ja spina bifida puhul.

Mehed väldivad arsti enamgi kui naised
Dr Gennadi Timberg rõhutas samuti statistikast tulenevat meeste kuuluvust riskirühma: naistest kaks korda enam ei käi mehed regulaarselt arsti juures ja ootavad viimase hetkeni, et sinna üldse minna. Meeste puhul on teravaks probleemiks öine asümptomaatiline kusepõie tühjendamine (nocturia), mis esineb umbes 35% 60-aastastest ja vanematest meestest.

SCA viis 2010. aastal Euroopas läbi alumiste kuseteede sümptomeid põdevate meeste ja nende partnerite uuringu, mis näitas, et 20% avaldas pidamatus nende elule suuremat mõju, kui nad arvasid. 84% tunnistas, et põieprobleemid avaldavad mõju nende unele ning 36% avaldasid need mõju sotsiaalsel suhtlemisel. 44% ei kasuta oma probleemide leevendamiseks mingeid tooteid. 61% meestest leidis, et arst võiks neid pidamatuse teemal paremini ette valmistada.

(Meestel) on eristatav mööduv (esineb segasusseisundi, infektsiooni, depressiooni, kõhukinnisuse, jms tagajärjel) ja tõeline inkontinentsus. Sundinkontinentsust ja kusepõie hüperaktiivsust põhjustavad idiopaatilised (infektsioon, kivitõbi) ja neurogeensed (pea- ja seljaaju protsessid) tegurid. Põhisümptomiks on sagedane ja tugev urineerimistung, mis tekib äkiliselt. Stressinkontinents on väikese uriinikoguse tahtmatu leke põiest, vastusena kõhusisese rõhu tõusule.

Alumiste kuseteede sümptomitena tõi dr Timberg välja järgmised: uriini säilumine, põie tühjendamine ja postmiktuurilised probleemid; indutseeritud muutused (põiest väljavoolu takistus, beniigne prostata hüperplaasia ja teised patoloogiad). Põiest väljavoolu takistust põhjustavad sagedasemini: healoomuline prostata hüperplaasia, kusepõie kivid, ureetra striktuur (armkude), kusepõie tuumor, vaagna tuumorid.

Levimus, põhjused ja ravi eakatel
Eakad ei ole homogeenne sotsiaalne grupp: tegemist on väga erinevate sotsiaalse staatuse ja aktiivsuse astmega inimestega. Ka geriaatri patsiendid on kõige erinevamad: sageli esinevad neil samaaegselt meditsiinilised, sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid.

Inkontinentsus on dr Kolgi sõnul kahtlemata üks sagedastest geriaatrilistest kaebustest. Inkontinentsiga on tihedalt seotud ja võivad kaasneda: kuseteede infektsioonid, naha infektsioonid, depressioon, unehäired (seoses noktuuriaga). 2000. aastal Eestis läbi viidud eakate toimetuleku- ja terviseuuringu järgi oli 40% eakatest suuremal või vähemal määral depressiivsed.

Pidamatuse ravi eakatel kujutab endast sageli kannatuste ja kulude vähendamist. Kasutada saab füsioteraapiat ja taastusravi, medikamentoosset ravi, kirurgilist sekkumist ning psühholoogilist abi. Eduka ravi olulise komponendina tõi dr Kolk välja adekvaatsed hooldusvahendid.

Edukaid tulemusi annab ka käitumise ja harjumuste muutmine: optimeerida kohvi ja vedelike tarbimist, käia tualetis piisavalt sageli ennetamaks “õnnetusi”, põie treening, sh urineerimiste vaheaja järk-järguline pikendamine. Oluline on seejuures toetav suhtumine: hooldaja kiidab kuivuse puhul, ebaõnnestumisse suhtutakse aga neutraalselt.

Eakatel võivad inkontinentsi põhjustada või soodustada ravimid: diureetikumid (sh kofeiin), kaltsiumkanalite blokaatorid (amlodipiin, felodipiin, latsidipiin, nifedipiin, nikardipiin, nitrendipiin, diltiaseem), rahustid, uinutid, neuroleptikumid. Seetõttu soovitab dr Kolk tutvuda kõrvaltoimetega ning rääkida neist patsiendile.

Perearst määrab abivahendi vajaduse
Sotsiaalministeeriumi Marge Green tutvustas Tehniliste abivahendite soodustingimustel eraldamine. Abivahendite finantseerimine riigieelarvest on viimase 10 aasta jooksul rohkem kui 3 korda kasvanud, samuti on rohkem kui poole võrra suurenenud soodustingimusel abivahendite saajate arv (aastal 2011 oli 50796 inimest). Ühe abivahendi saaja peale kulutab riik aastas üle 145 euro.

Soodustingimustel müüdavate ja renditavate abivahendite hulka kuuluvad ka põetushooldusabivahendid ehk mähkmed, kateetrid, pesemise abivahendid jms, mis on vajalikud inkontinentsete patsientide hooldamiseks. Nende maksumusest katab riik keskmiselt 58,6%.

Eestis reguleerib abivahendite taotlemist Sotsiaalministri määrus nr 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord”.

Soodustingimustel võivad abivahendeid taodelda järgmistesse sihtgruppidesse kuuluvad patsiendid: kuni 18-aastased lapsed (inkontinentsitooted alates 3. eluaastast); tööealised, kellele on määratud puue või kellel on tuvastatud töövõime kaotus alates 40% (kuulmislangusega alates 30 detsibellist); vanaduspensionärid, kellel abivahend võimaldab parandada toimetulekut; insuliini süstivad diabeetikud; naised, kellel on rinnavähi tagajärjel eemaldatud rind.

Väikeabivahendi (sh mähkmed jm inkontinentsitooted) vajaduse määrab perearst või eriarst, kes väljastab vastava tõendi. Inimene saab seejärel pöörduda kohaliku omavalitsuse või maavalitsuse sotsiaalosakonda, kust ta saab isikliku abivahendi kaardi, mis annab õiguse neid müüvast ettevõttest soodustingimustel osta või laenutada abivahend.

Praegu kasutusel olevas süsteemis on mitmeid puudujääke, millest kõige olulisem on teenuse ebaühtlane kättesaadavus inimestele. Raha jaotumine on seotud maakondade ja Tallinna linna ning vahendeid müüvate ettevõtete vahel sõlmitud lepingutega; sageli kaasnevad müügi ja üüri korraldamisele veel täiendavad piirangud; puudub ka ühtne järjekordade haldamise süsteem. Seetõttu plaanitakse tulevikus süsteemi tõhustamiseks mitmeid muudatusi: rahastamise tsentraliseerimine; eelarve haldamine ühest kohast; lepingute sõlmimist kõigi nõuetele vastavate ettevõtetega; raha liikumist koos inimesega, selle asemel, et inimene peab minema raha omava teenuse osutaja juurde.

Tagasiside konverentsile oli osavõtjate poolt väga positiivne, seetõttu võime öelda, et Inkotoal on plaanis eri sihtgruppidele pidamatuse teemal ka tulevikus põhjalikumat teavet jagada.